mõttemängu ülesanne - rahatu. 5 kuud.

Et teada saada, millised salaplaanid inimestel mustadeks päevadeks varuks on, palus Õhtuleht kolmel toimekal ja töötaval naisel mängida mõttega teemal "Kuidas ja kui kaua ma hakkama saaksin, kui alates tänasest ei oleks mul mingit sissetulekut".
Kes tahab, saab mu mõttekäike lugeda...

Mõttemäng, alaku!

On see vast pauk. Ma olen rahatu. Südatalvel. Tuleb vaadata tõele näkku. Mul on 2 alaealist last, keda mu mänguline rahatus rõhuvalt puudutab. Mehe sissetulekuga ma selles mängus arvestada ei tohi, samuti tõi see mäng kaasa erakordselt hoolimatud vanemad ja vennad. Tegelikkuses on mul kõik ju teisiti!

Esimene ülesanne. Löön kokku kulud – korteri kulud sel kuul ca 300(koos elektriga), net, telefonid jms 90,  laste huvialaharidus kokku 100, tütre koolisõit ja taskuraha 150, sünnipäevad, teatrietendused, no ütleme kahele lapsele kokku miski 50 vähemalt. Juba hakkab hingamine ärevamaks tõmbuma. Hea, et pangalaenu pole. Toidu ostmine... alla 300 keeruline, hmm. Tarbeesemed – lisa 30, prr. Paras pähkel ikka.

Pangakonto näitab, et kui ma ei tooda ühtegi lisasenti on meil kriips peal hiljemalt kevadeks. Mida teen? Säilitan rahuliku meele ja keskendun võimalustele. Inventuur köögikappides ja sügavkülmikus näitab, et pudrumaterjali, pastat, pannkoogi ja ka suppide valmistamisevõimalust on meil üksjagu. Küsimus on lisandites. Mäng, mida mängin innustab mind uuele mängule. Kui kaua ma saaksin toitu valmistada nii, et mitte midagi poest juurde ei osta. Õli, Sitsiilia laadung, maitsetaimed, kuivained, juurikad hoidised.... Taimetoit au sisse ja saame hakkama vast 2 nädalat. Siis pean saama poodi. Kohv saab otsa ja see on mulle üks totaalappi situatsioon ;). 

Õnneks mu säästud aitavad meid pisut, aga mitte kaua.

Inventuur ehtelaegastes ja riidekappides annab tunnistust sellest, et neid on mul ikka küll ja veel. Telefon võimaldab teha neist kiired fotod ja need ka kohe erinevatesse müügikanalitesse paisata. Inventuur rõivastes tõi hunnikud „lemmik- kohe kindlasti mitte“ , „äkki ikka kunagi“  ja „ loobun“. Esimesel päeval jäi lemmikuhunnik ikka kõige pirakamaks. Kui tuli meelde mõni ootamatu äkkväljaminek, paiskasin mõttes müüki rida esemeid „äkki ikka kunagi“ hunnikust. Lemmikute müümiseni jõudsin hetkel, kui avastasin, et lisaks kulude katmisele on vaja lisatulu, millega alustada ettevõtlust suuremas mahus.

Koostasin nimekirja – milleks ma olen suuteline. Töökohta ma selles mängus lähima 5 kuu jooksul ei saa ning mulle ei laiene ka ühtegi riiklikku hüvitist. Hmm, see on keerukas, sest muul juhul ma läheksin taotlema toimetulekutoetust vms. Mäng sunnib mind aga ettevõtlikuks muul moel.

Igatahes olen ma suuteline kirjutama projekte, tekste, värsse, juhtima õhtuid, viima läbi pulmi, konfereerima. Lisaks koostasin listi koolitustest, mida saan erinevatele sihtrühmadele pakkuda. Sealt edasi – tootsin päevas 3 ehetekomplekti ning käsitöökarbid ning asusin läbirääkimistesse kaupmeestega, et nad mu tooted müüki võtaksid. Otsisin välja oma kappidest pitsid jm, tootsin neist kokku hea hulga esemeid. Kui endal ideid nappis, surfasin netiavarustes. Pea sai võimalustest pungile. Esimestest tagasilöökidest müügimaastikul ma ei masendunud ning sõin edasi tatart, mida ma olin seletamatutel asjaoludel ostnud köögikappi õige mitu kilo. Tegin koduka, saatsin elu jooksul kogunenud võrgustikule koolituspakkumisi. Sain mõned „tööotsad“. Vähemalt mõttes. Usk endasse pole veel kadunud. Kaalusin taimede ettekasvatamisega alustamist – selle mõtte matsin kiiresti maha. Tuleb jääda ikka oma liistude juurde. See on mu ainus võimalus.

Esimeste kuudega kulusid väga palju vähemaks ei saanud. Ainus positiivne asi oli see, et kulutused toidule vähenesid olulisel määral. Pudrud, supid, juurikalised. Proovisin hakata taimetoitlaseks. Isegi mõttes ei õnnestunud see mul hästi. Kappidesse tekkis tarbetute kleitide müümisest tulenevalt õhuruum.
Lõpetasin kaltsukates käimise. Otsustasin, et riideid on mul enam kui küll.

Selge on see, et kui 5 kuu jooksul ei tule ühtegi senti raha, su pere miinimumkulude määr on kusagil 700 € juures, siis ühel või teisel hetkel võib tekkida võlgu. Müüd maha oma elektroonika, oled sidevahediteta – kas see on väljapääs. Pigem mitte, eks. Kuidas siis ikka toime tulla?

Loomulikult harisin ma üles oma söötis maa ja katsusin kraapida kokku veel raha ka selleks, et sinna ka midagi külvata oleks.  Korjasin metsadest toitu, hakkasin käima kalal. Mu elustiil muutus maalähedaseks. Tundsin puudust õpetustest, mida oleks saanud anda mulle mu taat. Temal oli nii kala- kui metsamehe nõks veres.

Väärtustasin mõttes iga eurot, mille teenisin. Tajusin panustamise ja teenitava hulga ebakõla. Tõdesin, et ma pole mitte kõiges meister. Ühel hetkel sai mulle selgeks, et kui endale sobivat tööd ei leia, siis tuleb kas lasta latt oma lootustes allapoole või siis luua endale ise töökoht. Oodata, et keegi teine tuleb ja mu elu paremaks muudab – no seda ma ei kavatsenudki teha.

Usk enesesse, loovus ja ettevõtlikus aitab üle karmide aegade vee.

Liispet

P.S. vahval kombel on see pilt tehtud rahvusvahelisel noortevahetusprojektis, mille nimeks Raha ei kõlba süüa :)