100 naist, kellega olen kohtunud. Üheksas.

Üllas Neitsi tuleb ja sõuab... see on stroof, mis mulle iga kord teda meenutab. Miks küll tõmban paralleeli tema ja Karlssoni vahel? Kiiksuga nägija – kuulaja – tajuja nagu ma olen. Lehvivad kangad üll, parajalt paks, peenemat sorti värvikirev proua, pikad värvilised, toon toonis pärlid rinnaesisel sõlmes. Mõnusalt soe ja pisut lärmakas, ettevõtlik ja ettevaatlik, kõike seda korraga. Muinasjutuline. Üllas Neitsi.

Ester.

Tulid mu ellu, kui olin veel päris pisike plika. Sina ja tegelikult kogu see kamp. Mu ema klassiõed ja  - vennad ja Sina. Ma ei tea tänaseni ühtegi teist nii ühtehoidvat klassi, kui seda oli seesama, millele Sa olid klassjuhatajaks. Usun, et nende tüüpide ühtehoidmise alustalaks olid SINA.  Neid polnud klassis palju. Nii paarikümne ringis, ilmselge oli see, et pidasid neist igaüht oma lapseks. Ma mäletan lapsena, et tekitasid minus pisukest segadust. Teadsin ju, kes oli minu ema ema, aga Sina tundusid seda ka pisut olevat. Usun, et Sinu iseoma olemus, su maailmavaade, su elutarkus, su headus, su kummalised kiiksud – kõik see mõjutas neid noori ja jah, täna enam mitteenamniinoori. Mu ema sai Sinust palju mõjutust. Ja kujunes samasuguseks sidusaineks, võrgustikkude punujaks nagu sina. Neil, sinu õpilastel on Sinuga seonduvalt oma lugu rääkida. Nad on seda teinud ja küllap teevad veel. Sa oled olnud neile teerajaja ja õpetaja. Oled olnud minugi õpetaja. Ma saaksin rääkida lugusid Su emakeeletundidest ja eriti kirjandusest, oo muidugi kirjandusest – aga ei. Sinust, kui õpetajast on paljud kirjutanud. Su huumorist ja avameelsusest oma elu osas, lõpututest lugudest, mis toimunud su vanemate, su mehe, su endaga. Su eestimeelsusest. Su hiirtepelgusest, mille tulemina ühel hetkel olid naksti laua peal, kust sa enam alla ei saanud. Kuidas sa sinna üles välgukiirusel said, jäigi müstifikatsiooniks. Jah, neid lugusid, mida meist paljud teavad, on palju.

Mul on Sinuga oma lugu.

Mäletan Su toa lõhna ja Aleksit  ja seda kuidas Kati mäletas mu nime ka siis, kui ma polnud vahepeal aastaid Su juures käinud. Mulle tundub, et suurem asi kokk sa polnud, aga vestluskaaslasena olid suurepärane, oled muidugi  veel tänagi, kuigi me kohtume aasta aastalt üha harvemini ja peamised vestlused peame nüüd telefonitsi. Mis teha. Olen valinud raja, millel kihutan tihtilugu kiirrongiga ja ei leia mahti peatusteks, ei teivasjaamades, ei sõlmpunktipeatusteski. Elu on kujunenud selliseks.

Sa olid minu elus esimene naine, keda tean, kelle laps vajas enamat kui tavahool. Kes oli eriline ja vajas erilisi vanemaid. Tal vedas. Sa ei olnud üks nendest nõukogude naistest, kes loobusid lastest, kelle vaimne seisund vajas teistlaadset lähenemist ja tähelepanu. Oled oma eluga inspireerinud inimesi ... etendus „Haigete laste vanemad“, tõi Su elu enamate inimeste ette. Ma imetlesin Sind. Kogu selle aja, mille Katile pühendasid. Imetlen siiani. Ema, kes jaksas kõige kiuste luua oma kodu oma erilisele lapsele ja siis veel kümnetele samalaadsetele lastele. Sa oled haruldaselt haruldane. Tead seda, eks? Neid, kel on kodus laps, kes vajab erihoolt. Neid on. Kahjuks mitte vähe. Neid aga, kes leiavad endas missiooni luua kodu teiste inimeste sarnastele lastele, kui su enda hooltvajav laps, neile, kes kellegi poolt hüljatud, neile, kel vaja kodu... selliseid naisi on väga vähe.

Su keelevaist ja kõneosavus ja sidemed välisannetajatega, mis tekkisid mu meelest isegi pisut müstilisel moel –see kõik andis täna selle, et Sul on palju lapsi. Erilisi lapsi, kes kasvavad Sinu tütre, Kati, kodus.

Kuidas Sa küll jõudsid? Oskasid? Tahtsid? Suutsid? Tean, tean, Sa hakkaksid siinkohal mulle  ütlema, et ega Sa üksi ja ega Sa eriliselt ei... ja igasugust muud värki. Tagasihoidlik oled Sa. Kõige oma värviküllasuse, lopsakuse, häälekuse ja pärlitega. Tagasihoidlik. Suurkuju. Sõna kõige otsesemas mõttes.

Kati kodu loomine ja eluspüsimine ja veepealejäämine ja kõigi nende noorte, kes seal elavad – heaolu ja... See pole mingi lihtne ettevõtmine. Kindlasti pole see tulus ettevõtmine. See on missioon, millega Sa alustasid ja mille üheks tugisambaks oled tänagi. Kellelegi vast pole uudis, et sotsiaalvaldkond on Eestis selgelt alarahastatud. Et lõputu võitlus selle nimel, et oleks tubades soe ja valge ja pesemisvõimalused ja pliidid ja potid ja pannid ja eelkõige muidugi  et oleksid olemas ka need inimesed, kes hoolitseksid kõikide hoolealuste eest. Nende kõhutäite ja tegevusraadiuse ja igapäevavajaduste jpm eest. Et see ongi lõputu võitlus?! Et pead lihtsalt äraelamisekski muudkui anuma ja paluma ja kirjutama taotlusi ja projekte.... lihtsalt selleks, et neile hoolealustele, neile, kes moodustavad pere, jääks alles võimalus jääda kokku. Ole sa milline tahes, tunded, emotsioonid, vajadused, ühtekuuluvustunne, vajadus perekonna järele, see on meis kõigis olemas. Tänan, et avasid mulle selle maailma ukse. Piinlikkusega tunnistan, et ülemäära tihti mu jalg üle selle lävepaku just ei astu. Aga vahel siiski ja mõttes palju rohkem kordi. Tänan, Ester.

Vahel tundub mulle, et tähtsustad kõiki, kes Su ettevõtmisele pisut kaasa aitavad, palju enam, kui iseenese panust sellesse retke. Kuulates Su liigutusest pakatavat häält telefonitorus, millega Sa tänad mind, et aitasin õige pisut... Ester, on olnud AU.  Au saada aidata. Ilma Sinuta ei oleks ma mitte kunagi jõudnud nende vahvate, eriliselt eriliste inimesteni, keda olen tundma õppinud. Raivo, Jüri, Vitali, Kerli, Enar, kõik nad sealt Vilivere metsa vahelt... ja muidugi Sinu Kati.

Kõik need imetoredad, hoolt vajavad suured väikesed inimesed, on tulnud mu ellu selleks, et saaksin neilt midagi õppida. Siiruse suurust, tänutunnet, lihtsate asjade võlu.

Eestis ei ole kerge pakkuda kodu neile, kes vajavad erilist hoolt. Lugeja, kui mu lühike lugu puudutas Sind, kui tunned, et tahad ühe Ülla Neitsi missiooni toetada, siis leiad selleks võimaluse. Kui soovid toeta annetusega. Kui soovid, mine ja laula või loo nende inimestega seal Vilivere metsatukas. Neil on külalistest hea meel.

Päriselt.

Liispet

maal Taras Loboda