Skip to main content

100 naist, kellega olen kohtunud. Üheksas.





Üllas Neitsi tuleb ja sõuab... see on stroof, mis mulle iga kord teda meenutab. Miks küll tõmban paralleeli tema ja Karlssoni vahel? Kiiksuga nägija – kuulaja – tajuja nagu ma olen. Lehvivad kangad üll, parajalt paks, peenemat sorti värvikirev proua, pikad värvilised, toon toonis pärlid rinnaesisel sõlmes. Mõnusalt soe ja pisut lärmakas, ettevõtlik ja ettevaatlik, kõike seda korraga. Muinasjutuline. Üllas Neitsi.

Ester.

Tulid mu ellu, kui olin veel päris pisike plika. Sina ja tegelikult kogu see kamp. Mu ema klassiõed ja  - vennad ja Sina. Ma ei tea tänaseni ühtegi teist nii ühtehoidvat klassi, kui seda oli seesama, millele Sa olid klassjuhatajaks. Usun, et nende tüüpide ühtehoidmise alustalaks olid SINA.  Neid polnud klassis palju. Nii paarikümne ringis, ilmselge oli see, et pidasid neist igaüht oma lapseks. Ma mäletan lapsena, et tekitasid minus pisukest segadust. Teadsin ju, kes oli minu ema ema, aga Sina tundusid seda ka pisut olevat. Usun, et Sinu iseoma olemus, su maailmavaade, su elutarkus, su headus, su kummalised kiiksud – kõik see mõjutas neid noori ja jah, täna enam mitteenamniinoori. Mu ema sai Sinust palju mõjutust. Ja kujunes samasuguseks sidusaineks, võrgustikkude punujaks nagu sina. Neil, sinu õpilastel on Sinuga seonduvalt oma lugu rääkida. Nad on seda teinud ja küllap teevad veel. Sa oled olnud neile teerajaja ja õpetaja. Oled olnud minugi õpetaja. Ma saaksin rääkida lugusid Su emakeeletundidest ja eriti kirjandusest, oo muidugi kirjandusest – aga ei. Sinust, kui õpetajast on paljud kirjutanud. Su huumorist ja avameelsusest oma elu osas, lõpututest lugudest, mis toimunud su vanemate, su mehe, su endaga. Su eestimeelsusest. Su hiirtepelgusest, mille tulemina ühel hetkel olid naksti laua peal, kust sa enam alla ei saanud. Kuidas sa sinna üles välgukiirusel said, jäigi müstifikatsiooniks. Jah, neid lugusid, mida meist paljud teavad, on palju.

Mul on Sinuga oma lugu.

Mäletan Su toa lõhna ja Aleksit  ja seda kuidas Kati mäletas mu nime ka siis, kui ma polnud vahepeal aastaid Su juures käinud. Mulle tundub, et suurem asi kokk sa polnud, aga vestluskaaslasena olid suurepärane, oled muidugi  veel tänagi, kuigi me kohtume aasta aastalt üha harvemini ja peamised vestlused peame nüüd telefonitsi. Mis teha. Olen valinud raja, millel kihutan tihtilugu kiirrongiga ja ei leia mahti peatusteks, ei teivasjaamades, ei sõlmpunktipeatusteski. Elu on kujunenud selliseks.

Sa olid minu elus esimene naine, keda tean, kelle laps vajas enamat kui tavahool. Kes oli eriline ja vajas erilisi vanemaid. Tal vedas. Sa ei olnud üks nendest nõukogude naistest, kes loobusid lastest, kelle vaimne seisund vajas teistlaadset lähenemist ja tähelepanu. Oled oma eluga inspireerinud inimesi ... etendus „Haigete laste vanemad“, tõi Su elu enamate inimeste ette. Ma imetlesin Sind. Kogu selle aja, mille Katile pühendasid. Imetlen siiani. Ema, kes jaksas kõige kiuste luua oma kodu oma erilisele lapsele ja siis veel kümnetele samalaadsetele lastele. Sa oled haruldaselt haruldane. Tead seda, eks? Neid, kel on kodus laps, kes vajab erihoolt. Neid on. Kahjuks mitte vähe. Neid aga, kes leiavad endas missiooni luua kodu teiste inimeste sarnastele lastele, kui su enda hooltvajav laps, neile, kes kellegi poolt hüljatud, neile, kel vaja kodu... selliseid naisi on väga vähe.
Su keelevaist ja kõneosavus ja sidemed välisannetajatega, mis tekkisid mu meelest isegi pisut müstilisel moel –see kõik andis täna selle, et Sul on palju lapsi. Erilisi lapsi, kes kasvavad Sinu tütre, Kati, kodus.
Kuidas Sa küll jõudsid? Oskasid? Tahtsid? Suutsid? Tean, tean, Sa hakkaksid siinkohal mulle  ütlema, et ega Sa üksi ja ega Sa eriliselt ei... ja igasugust muud värki. Tagasihoidlik oled Sa. Kõige oma värviküllasuse, lopsakuse, häälekuse ja pärlitega. Tagasihoidlik. Suurkuju. Sõna kõige otsesemas mõttes.

Kati kodu loomine ja eluspüsimine ja veepealejäämine ja kõigi nende noorte, kes seal elavad – heaolu ja... See pole mingi lihtne ettevõtmine. Kindlasti pole see tulus ettevõtmine. See on missioon, millega Sa alustasid ja mille üheks tugisambaks oled tänagi. Kellelegi vast pole uudis, et sotsiaalvaldkond on Eestis selgelt alarahastatud. Et lõputu võitlus selle nimel, et oleks tubades soe ja valge ja pesemisvõimalused ja pliidid ja potid ja pannid ja eelkõige muidugi  et oleksid olemas ka need inimesed, kes hoolitseksid kõikide hoolealuste eest. Nende kõhutäite ja tegevusraadiuse ja igapäevavajaduste jpm eest. Et see ongi lõputu võitlus?! Et pead lihtsalt äraelamisekski muudkui anuma ja paluma ja kirjutama taotlusi ja projekte.... lihtsalt selleks, et neile hoolealustele, neile, kes moodustavad pere, jääks alles võimalus jääda kokku. Ole sa milline tahes, tunded, emotsioonid, vajadused, ühtekuuluvustunne, vajadus perekonna järele, see on meis kõigis olemas. Tänan, et avasid mulle selle maailma ukse. Piinlikkusega tunnistan, et ülemäära tihti mu jalg üle selle lävepaku just ei astu. Aga vahel siiski ja mõttes palju rohkem kordi. Tänan, Ester.

Vahel tundub mulle, et tähtsustad kõiki, kes Su ettevõtmisele pisut kaasa aitavad, palju enam, kui iseenese panust sellesse retke. Kuulates Su liigutusest pakatavat häält telefonitorus, millega Sa tänad mind, et aitasin õige pisut... Ester, on olnud AU.  Au saada aidata. Ilma Sinuta ei oleks ma mitte kunagi jõudnud nende vahvate, eriliselt eriliste inimesteni, keda olen tundma õppinud. Raivo, Jüri, Vitali, Kerli, Enar, kõik nad sealt Vilivere metsa vahelt... ja muidugi Sinu Kati.
Kõik need imetoredad, hoolt vajavad suured väikesed inimesed, on tulnud mu ellu selleks, et saaksin neilt midagi õppida. Siiruse suurust, tänutunnet, lihtsate asjade võlu.
Eestis ei ole kerge pakkuda kodu neile, kes vajavad erilist hoolt. Lugeja, kui mu lühike lugu puudutas Sind, kui tunned, et tahad ühe Ülla Neitsi missiooni toetada, siis leiad selleks võimaluse. Kui soovid toeta annetusega. Kui soovid, mine ja laula või loo nende inimestega seal Vilivere metsatukas. Neil on külalistest hea meel.

Päriselt.
Liispet


maal Taras Loboda



Comments

Popular posts from this blog

üheksa päevaga ümber Eesti

foto jan vutt Külmataat on paugutanud. Paari päeva jagu juba. Valge on võtnud võimust. Kõikjale, kuhu silm ulatub on laotatud helevalge vaip. Veel pole olnud kellelgi mahti sinna plekke ajada. Just säärasel, mind pööraste külmakraadidega üllatanud hommikul asutasin end teele. Ees seisab retk. Üheksa päevaga ümber Eesti. Risti- ja põiki veel sellele lisaks. Panen oma väiksele tublile noolele hääled sisse. Ta turtsatab korra veidi pahaselt, käigukang on veel totaalselt kange ja pedaalide sõtkumine on esialgu selline raskendatud  - otsekui keegi oleks slow mode nupu sisse vajutanud. Vuran teele. Ees on ootamas avastamisrõõmu täis päevad. Raplast sõidan sedapuhku lihtsalt läbi. Hommikukohv mu toredas täpikruusis kruusis hakkab otsa saama, aga peatuseks hetkel mahti pole. Veel pole hakanud liiga soe. Kraadiklaas oli julgelt alla 20 pügala miinuses. Rapla on teadagi üks meie maa külmasammastest. Imetlesin külmkargeid vaateid, mida linn mulle pakkus  - ma tulen siia. Va...

100 naist, kellega olen kohtunud. Neljas.

minu mammi. Alma. Sind ei ole enam ammu, aga oled olemas. Meis. Kaardimoor. Rätsep. Memm. Rahusadam. Pai. Mammi. Lapsepõlvelood. Kell on 8 hommikul. On laupäev. telefon heliseb. Ema, ütleb mu ema ja läheb torisedes telefonini. Mammil on selleks ajaks juba tuli all ja katel tulel. On pesupäev! Meil on sel ajal juba Riga. Sellega ei pea alustama tingimata kell 8. Võib pesta ka hiljem, seletab mu ema vaikselt. Mammi oli oma aja laps. Mul on meeles saunapäevad. Mu vanaema ja vanaisa elasid Kohila Toompeal, teate küll seda vana viinapoe maja. Näen teid noogutamas. No vot, seal miskit veevärki polnud, vets oli õue peal ja kaevust tuli tassida kogu vajaminev vesi. Välja vedada ka muidugi kõik, mis meil harjumuspäraselt kõigil mööda torustikku ära voolab. Mu mammi ei saanudki maitsta elu, mis kõigi mugavustega korteris. Ta sai kõigega hakkama. Aga tagasi saunapäeva juurde. Käisime alevi saunas. See oli iga nädala lõppu kuuluv rituaal. Nagu ka see, et enne sauna minekut vah...

Kohila naise trandulet

Hei! 2013 Mõni päev kohe saab säärase vungi sisse, et hollalaaaa. Saab nalja ja staffi ja värki. Igatahes juhtus täna nii. Olin kiirustamas Raplasse. Auto ukse sain kangutades lahti. Ma tean, et mu hr Wolkar ei taha eriti ustega õrnutsemist - no tõmbasin teise suht brutaalse jõuga kinni, tahtsin veenduda, et käivitamise ajal tuul saba alla ei puhuks. Kinni ta jäi. Sain oma tranduletile hääled sisse - no ja siis proovisin uuesti ust avada, sest aknad olid kenasti ää jäätunud ja tuli selline uitmõte, et enne sõitma asumist võiks need kenasti puhtaks kraapida. Ust avada püüdes sai üsna ruttu selgeks, et see ei avane. Ei saanud ma lahti ka kõrvalistuja ust ega ka tagumisi. Olin küll kenasti autos ringi vimbelnud... mul oli kaunikesti soe... aga olin lukus mis lukus. Helistasin paarile sõbrale, kes mu kimbatuses olemisest veidi nalja said. Mind ennast ajas ikka kangesti naerma. No selliseid asju juhtub ikka vaid minuga. Üks sõber oli valmis juba startima, et mu auto pisutki puhtaks kraa...