100 naist, kellega olen kohtunud. Kaheksas.

Tuustike, kallis!

See on minu armastuskiri Sulle.

Ma ei teadnud, mida sa mu ellu tood. Ühel hetkel olid sa lihtsalt kohal. Ja kasvasid minuga kokku. Sul oli mingi nõks. Sa tõid nii palju endaga kaasa. Osad on sündinud lahutajateks, osad liitjateks. Sina oled kahtlusteta LIITJA.

Meil oli tol hetkel valida Sinu ja selle pikkade jalgadega tulbitüdruku vahel, keda nähes kõikide meeste näoilme muutus. Tulbitüdrukul oli kena naeratus, mida ta oskas teha kolmes keeles, aga ei enamat.

Sinus oli kõike. Palju ja natuke enamgi veel. Esialgu see pelutas mind. Su innukus, su teadmisjanu, su hoolivus. Kuni ma sain aru, et see oledki Sina. Naine, keda kannab süda ja armastus.

Kes on väike, aga kes on olemas. Päriselt olemas.

Mitte lihtsalt naeratusega olend vaid kiirguv. Headust, tähelepanu. Sina oled olnud uks. Meie iseenda avastamisse. Mõistja, kuulaja. Mitte targutaja vaid teadjanaine. Avastaja. 
Su uskumatu soov näha kõiges ja kõigis head. Maaväliselt mõjud oma usuga, tead ju. Olen sulle seda kordi ütelnud. Sinu tahe astuda reha otsa, kolm, viis, kümme korda ja väita ikka, et see oli kõigest luud. Naeratada ja andeks anda ja minna edasi. Üminaga. Kui paljudel oled end õieti aidanud leida? Kas tead? 
Kas oled märganud, kui tihti heliseb Su telefon selleks, et kuulaksid ära Tartu, Viljandi ja Pärnu prouad, kellega Sa oled jaganud oma aegruumi? Kuulaja, see sa oled.

Ma olin hämmingus sinu adapteerumisvõimest. Ei läinud kuudki mööda, kui olid päriselt kohal. Väga vähesed suudavad seda. Tulla väljakujunenud kogukonda ja sulanduda nii, et võetakse omaks. Enam ei kujuta ettegi, et Sind siin ei oleks. Oled oma.

Ja nüüd läksid sa ära.

Minu Tuust.

Kogu see lagunemisprotsess, mis eelmise aasta algus käima lükati, sai alguse Sinu minekust. Algul päälinna, nüüd päriselt - kaugele. Ma ei saa sellest kuidagi üle. Süda krimpsutub päris pisikeseks ja valusaks tombiks iga kord, kui sellele süvenenult mõtlen.

Pean selle endast välja kirjutama.

Me kaotasime Sinu minekuga palju. Mina kaotasin nii palju, et pidin lõpuks ise ka minema. Ma ei märganud, kui me kõrvuti tööd vihtusime, kui orgaaniliselt üks me olime. Tagasi mõeldes ei saanud ma üsnagi tihti aru, kus minu mõte lõpeb ja sinu oma algab. Sellist sünergiat kohtab elus harva. See oli uskumatu väärtus. On edasigi, aga me kaks koos ei loo enam ühiseid hetki teistele. Sellest on minul kahju.
Ma usun, et meie väike kodukoht pole iial nii hästi pildis olnud, kui ajal, mil olid siin. See kadus sama kiiresti, kui tekkis.

Ma olen sellest kurb.

Ma pean seda kusagil saama välja ütelda. Sa tõid uut hingamist. Uus mõttelaad, uued võimalused. Teadmiste ja teadlikkuse ärgitamiseks. Inimeste omavahelise vahetu kohtumise olulisust tähtsaks pidades lõid sa viljakat pinnast. Sisukate kohtumiste, innustavate, vabade ja inspireerivate mõtete sünniks. 

Inimesed - me kaotasime niiiiiiiiii palju. Ja enamus tegelikult ei hoomagi seda. 

Kui lastakse minna neil, kes tahaksid jääda, panustada, edendada, mõtelda, innustada, hoolida, siis kaotatakse väga palju. Ehk te ei märka seda veel, aga te märkate. Ühel päeval kindlasti. Olgu see siis kohaliku infovahenduse, meie kodukoha kuvandi olemasolu või pigem ehk mitteolemasolu... aga see on pöördumatu. Öeldakse küll, et asendamatuid ei ole. See on muidugi tõsi, kui vaatame vaid augutäitetahku. Sisu ja vorm on kaks nii erinevat asja. Sisukus on väheste privileeg. Kui sisukus asendub augutäitega, siis vahe on eriti drastiline.

Sulle nagu mullegi oli oluline, et meie oma inimesed väärtustaksid paika, kus nad elavad, oli oluline, kuis kuvatakse meie kodukohta meedias, kuis teha nii, et kõik meie külalised tunnevad, et nad on siin oodatud. Kuis armastada oma kodu ja kodumaad. Sul on tahe anda endast kõik, et homne oleks parem. Mitte niisama sõnakõlksuna vaid mõtte- ja tegutsemisjulgusega.

Ma tänan Sind.
Sai selline kiri. 
Ma armastan Sind.

Sinu Liispet