100 naist, kellega olen kohtunud. Kolmas.

Sa ei ole mitte kunagi üksi. Triibik.

Minu meelest on sul alati hord inimesi ümber või ootamas. Kas oled vahel üksi, Triibik?

Ma hüüan sind siin nii - pole tähtis, et ma pole sind eluilmaski varem sellise nimega kutsunud.

Suure pere teine laps. See sa oled, kokku on teid nii metsik arv, et pean enne korraks sisse hingama, kui ütlen numbri 5. Mul oli kahe kaksikuga tegemist, et nad ära taluda. Sul oli suurem koorem ;) Hiljem tuli sulle veel mõni õde-vend juurde. Kogu see värk üksi vajaks juba suuremat sorti psühhoanalüüsi. Aga seda ma ei tee. 

Kes on Triibik?

Kujutle naist, kellel on suured silmad, suur ja soe süda ja kuldsed käed. See on Triibik.

Tal on tegelikult vähemalt kolm paari käsi ja kindel on see, et neil kõigil on osavad sõrmed. No minuga võrreldes kindlasti. Mina olen hea jutu, paljude ideede ja kümne pöidlaga isik. Tema on aga see, kes suudab teostada kõik selle, mis mul eal pähe peaks tulema. Kui mul on lapsepõlvest piinlikud mälestused selles osas, kuis ma mitte kuidagi ei suutnud vineertahvlist siga välja saagida ning asi lõppes mu esimese hädavalega, kus teatasin õpetajale, et kinkisin selle sea juba vanaemale ja et ta elab kaugel ja nii pole võimalik seda enam õpetajale näitamiseks tuua või see, kui ma häbelikult pidin ette näitama kaks kinnast, mõlemal vasak pöial... No selliseid asju tema elus lihtsalt ei ole. Ta suudab teha peenemat näputööd - ma kutsun teda peenistöömeistriks ;) - ta suudab küpsetada, kujundada, meisterdada jne jne. Kõik lausa lendab ta käes. Tegelikult ka. Salamahti on ta ka Mary Poppins. Eriti just neljapäeviti.

Triibik leiutab, avastab, uudistab ja mis peamine, innustab sellega lapsi. paljusid, paljusid lapsi. Ta on oma ala tõeline meister. Ma ei tunne mitte kedagi teist, kes suudaks sellise õhina ja kirega rääkida vestlustest kolme, nelja või viieaastastega. Armastus on see, mis räägib. Soojus ja tahe. Ta peab edasi andma, mida ta oskab. Maailm saab siis palju parem. Ma oleksin soovinud igale oma lapsee temasugust juhendajat. Sellist, kes näeb, mis on asjade sees ja suletud laugude taga. Kes mõistab, mitte ei arvusta, kes innustab looma ja looma ja looma. Kujutlusvõime kannustaja, suunaja, abistaja. Laste õnn.

Ta on parim, mis võib ühele mehele või ühele lapsele juhtuda. Naiseks. Emaks. Naistele ka  - sõbranjeks.

Me oleme olnud sõbrad niikaua, kui ma iseennast mäletan. On muidugi olnud tõuse ja mõõnu ja lahusolemisi  - tingitud eiteamillest. Triibikuga on nii, et kui saad kokku, pole lahusoldud ajal mitte mingit tähtsust. Tähtis on ainult see hetk ja koosolemine.

Kogu maailma headus ja soojus on teinud sinusse pesa. Sa kiirgad. Tõmbad inimesi ligi nagu meepott. Minu meelest oled sa nagu kaneelikukkel. Siiruviirutriibuline, magus hõrk ja maitsev!

Paljudel meie seast on õnne ja ebaõnne - muidugi pole sa selles suhtes mingi erand. Pole ju nii, et üksinimene kogeb ainult edu ja õnne. Läksime mõlemad esmakordselt mehele otse koolipingist. Mina tegelikult koolipingis. Kui tobe on sellele tagantjärele mõelda. Siis oli see aga ainuvõimalik. Teisiti oleks jõgi hakanud teistpidi voolama ja see häbipost, kuhu küla noort lapsega meheta naist asetas oleks olnud suur ja süljelärakaterohke. Ma mäletan siiani sisinaid ja sosinaid, kui läbi alevi kõnisin. Maailm oli sel ajal palju mürgisem. Alandavam, valusam taluda.

No kujutad muidugi plikana endale ette, et see on just see mees, see ainuõige ja maailmanaba ja sulle sobivaim ja tahad kogu selle kuldse kuu ja muu kupatusega muidugi abieluranda seilata. Kombeks oled. Seiladki ja siis. Avastad, et kõik see, mis su vanemad ja sõbrad sulle ettevaatlikult edastada püüdsid, võib siiski olla tõsi. Üks mu teine sõbranje kirjutas kord meile... "andke andeks sõbrad, kui te olete praegu õnnetud. Kogu maailma õnn on just praegu mu õuel. Nii täiuslik, nii ilus. Ma naudin nüüd seda hetke ja katsuge teie olla minu pärast õnnelikud". Ta oli. Meie ka. Tema pärast. Niikaua, kuni saime teada, et ta professorist kaasa on tipsutajast tõbras, kes naudib naise alandamist. 7 kuud rasedana põgenes ta viimaks oma õnne eest... Kui pimedad me oleme armununa! Meie esimene elu polnud nii drastiline, aga sarnanes sellele mitmeski mõttes. Noorpõlverumalus.
Kuis tahan hoida ma lapsi tegemast samu vigu. Nad on meil palju targemad, kui me omal ajal olime. Õnneks.
Triibik - ei pääsenud sinagi noorpõlvehullusest. Mäletan päeva, kui oli su pulmapäev. Sõitsime vana žiguliga pulmamajja, kurvis veeres autol alt ära ratas!!! Parandasime selle ära, jätkasime teed... mäletan, et miski oli viltu su looriga ja su silmad olid päeva lõppedes kurvad. See pere, kuhu sa sattusid! Sa armas Mooses. Võimuahne ja teistele näitamiseks elav ema... kogu vahmiili teenindav isa, isekusest punnis perepoeg, kes hiljem sind ja su peret aeg ajalt üles rivistas. Kui hea, et sus oli piisavalt jõudu ja tarkust kogu see kupatus kus kuuskümmend saata. See avas ukse su õnnele.

Ta tuli ju. See sinu prints. Ja jäi. Su südamesse ja ellu. Minu omasse ka. Otsapidi.

Mul on hea mõelda, et hoolimata kõigest, argipäevahallusest ja muredest ja muust, mis igas peres fassaadi taga peidus, hoolimata kõigest, olete te koos. See on hea teadmine.

Elu läks ja noorpõlvetuhinaist saime üle. Loksusime paika, leidime midagi, mida kutsuda eluks, armastuseks. Koosolemiseks. Me kõlasime hästi kokku. Kõik meie 4. Iial ei unusta ma meie ühiseid õhtuid, hetki, retki... mälestusi. Ma tunnen sellest suurt puudust. Küllap tead.

Sa tead ju, Triibik.... miks ei suutnud ma tulla teie juurde pärast oma suurt kaotust. Ma ei saanud vaadata teie kurbi silmi. Seal peegeldus mu hingekarje. See torgib siiani.

Sa oled mu elu jäävväärtus. Kogu kupatusega. Kui hea, et oled. Sellisena nagu oled.
Huvitav, et sõpru suudame me armastada tingimusteta, eks? Mina sind küll

Vahel tundub mulle, saan ma su poegadega rohkem kokku, kui sinuga. Nad on sul nii ägedad. Me oleme nendega mitu puuda soola söönud, igatsuguvärkiellu viinud. Oled ilmselt nende üle väga uhke. Mina oleksin ka. Emana. Praegu saan sõbrana veist sama tunda! Ja küllap ma ühel päeval saan su iseteadva preilnaga ka rohkem sina peale...

Oh, tea, et iga kord kui helistad, on mul väga hea meel su häält kuulda. 

Panen nüüd täpilise kruusi lauale, keedan teed ja jään sind ootama.

Küll tuled.

Sinu,

Liispet

.