hei
ma tahtsin Sulle juba mitu päeva tagasi kirjutada, aga ei jõudnud. teen seda nüüd.
Seekordne mõtisklus on ajendatud sel sügisel, mis nüüd küll juba seljataha jäänud, saadud emotsioonidest, Juhtus palju asju... mis kandsid mind eiteakuhu, otsima vastuseid eiteamillistele küsimustele.
Mõned kuud tagasi, mu toonases töökohas, ulatas sekretär mulle esmaspäeva hommikul kirja - ümbriku, millel seisis mu nimi, töökoha aadress ja märge "isiklik".
Esimese hooga mõtlesin, et küllap keegi kutsub mind kuhugi - kontserdile, näituse avamisele või mujale.
Aga ei.
Lugesin kirja, milles seisis hulgaliselt "heasoovlikke" märkusi mu enda ja mu pere teiste liikmete kohta, mis peaksid nüüd lõpuks ometi mu silmad avama ja mu edasise elukorralduse sootuks teistlaadseks muutma.
Kas olete sellise kirja kunagi saanud? Aimate lugedes küll, kellelt see võib olla, aga millise eesmärgiga see on lähetatud, jääb ebaselgeks. Kirja toon on ülevoolavalt sõbralik ja isegi "murettundev", sisu aga selline, mis igal naisel ja emal korraks jalad alt lööb ja kõhu seest õõnsaks võtab. Milline vaev ette võetakse ja mida see kirjutajale annab, kui peab kirjutama pika kirja selleks, et kellegi elu õõnestada. Mul oli kirja lugedes kahju nii endast, kirja kirjutajast, selle kirjutamise ajendist ja kõigest muust. Emotsioon, mille ma sain oli muidugi negatiivne. Kuidas muidu. Ja ebameeldiv oli seda lugeda ka teistel asjaosalistel. Muuta ei saa midagi, pead vaid unustama.
Tahaksin anonüümsele kirjasaatjale ütelda järgmist: "Kui su eesmärk oli saavutada minu sisemine rahulolematus või edasine kindlusetuse tunne, siis sa ebaõnnestusid. Meil on kõik hästi. Soovin, et leiaksid enda elus midagi, mis aitab sind edaspidi mitte nii madalale langeda. Kui tahad mulle kirjutada, tee seda oma nime all". Näed sa, hakkaski kergem.
Uskumatuna tunduv ehk, aga eelmisel sügisel sain kogeda ka seda, mis tähendab see, kui keegi ähvardab su laste turvalisust. Väikeses kohas elades piisab vaid sellest, et keegi peab kellegi sõnul jahti su lapsele, kui turvalisus on lihtsalt kadunud, kõigil, Su laps ärkab öösiti nuttes, kardab iga varju ja vilksatust. Sa oled nüutu, vihane, hirmul ja kurb, kõike korraga. Mida sa sellises situatsioonis ette võtaksid? Mina olin veidi aega nagu kanaema, kaitstes oma lapse iga sammu. Nii aga lõpmatuseni elada ei saa. Aga hirm jääb. Iga kord, kui su laps hilineb, unustab teatada vms, oled sa kabuhirmus. Kus, kus, kus, vasardab su peas. See on visa ununema. Isegi siis, kui see pole tõde, isegi siis, kui kellegi haige aju mõtles midagi välja, isegi siis.... on su meelerahu läinud. Pikaks ajaks.
Ma pole olnud mitte kunagi rikas - seda materiaalses mõistes, ma pole mitte kunagi teinud mingeid suuri tehinguid või omanud midagi, mida keegi teine ihaldaks nii palju, et see oleks motiiv selliseks käitumiseks.
Küllap ma kõlan siin sulle paranoiliselt... aga tea, et me tegime läbi kogu kadalipu meie uurimissüsteemis jne jne. Me ei mõelnud seda välja. Sattusime vaid kellegi läbielamise kaudu kogu selle jampsi sisse. Ja muidugi, lahendust ei tulnud. Hirm jäi.
See kõik on olnud üheks ajendiks tõmmata pidur, ütelda stopp. Vaadelda, analüüsida oma elu ja minna siis edasi klaari peaga, katsudes ikka jääda iseendaks ja aidata oma lapsi, et nende peamiseks tundeks ei oleks hirm.. Ma olen elanud õpetusega, et inimesed on ilusad ja head. Nende teod ainult võivad olla koledad.
Olen kogenud oma elus muuhulgas seda, mis võib tähendada see, kui laenad kellelegi midagi, siis juhtub midagi ja kogu protsess- see lõpeb fiaskoga. Millest tuled välja paljude sõprade unustamatu abiga ja olgugi, et see oli midagi, millest arvad, et ei saa kunagi üle... aga näed, inimene, kes tõi minu ja mu vanemate koju relvadega ähvardussellid, ütleb mulle täna laia naeratusega tere, nii nagu seda seika meie mõlema elus poleks kunagi juhtunud.... muidugi, olid varased 90-ndad ja kes seda enam ikka mäletada tahakski. Muidugi ärkas sinus nüüd huvi, kas ja miks ja kes ja kellega koos jne. Ma ei räägi seda lugu siin. Lasen neil inimestel, kes asjaga seotud olid parem edasi elada nii, et nad ei pea piinlikkust tundma. Aga ma ei ole seda lugu unustanud. Andestanud olen ma neile, kes sattusid sellesse - nõmeda situatsiooni mülkajadasse - teadmata, mis täpselt toimus, aga neile, kes mind ära kasutasid... naeratan ma küll täna lahkesti vastu, aga ei usalda neid enam mitte kunagi. See oli elu ränk õppetund.
Nii et mu elus on olnud ainest ka gängsterfilmi jaoks. Ja jah, need kes teavad, teavad seda niikuinii ja need kes ei tea, ei peagi seda teadma. Lihtsalt elu on mitmetahuline.
inimesed on ikka ilusad ja head. aga mitte kõik. ka minu minevikust leiab tegusid, mille üle ma pole uhke, mida ma teeksin teisiti ja mida ma soovin, et ma poleks kunagi teinud või vastupidi, ka selliseid, et oh, oleks ma ometi midagi teinud.... ma arvan, et väljakutsed ja raskused tulevad meie ellu, et me sellest midagi õpiksime.
Mina olen õppinud. Proovin tulla toime. Ma usun ikka inimestest head, aga ma olen palju ettevaatlikum.
votsiisetnõndaviisi.
Liispet
ma tahtsin Sulle juba mitu päeva tagasi kirjutada, aga ei jõudnud. teen seda nüüd.
Seekordne mõtisklus on ajendatud sel sügisel, mis nüüd küll juba seljataha jäänud, saadud emotsioonidest, Juhtus palju asju... mis kandsid mind eiteakuhu, otsima vastuseid eiteamillistele küsimustele.
Mõned kuud tagasi, mu toonases töökohas, ulatas sekretär mulle esmaspäeva hommikul kirja - ümbriku, millel seisis mu nimi, töökoha aadress ja märge "isiklik".
Esimese hooga mõtlesin, et küllap keegi kutsub mind kuhugi - kontserdile, näituse avamisele või mujale.
Aga ei.
Lugesin kirja, milles seisis hulgaliselt "heasoovlikke" märkusi mu enda ja mu pere teiste liikmete kohta, mis peaksid nüüd lõpuks ometi mu silmad avama ja mu edasise elukorralduse sootuks teistlaadseks muutma.
Kas olete sellise kirja kunagi saanud? Aimate lugedes küll, kellelt see võib olla, aga millise eesmärgiga see on lähetatud, jääb ebaselgeks. Kirja toon on ülevoolavalt sõbralik ja isegi "murettundev", sisu aga selline, mis igal naisel ja emal korraks jalad alt lööb ja kõhu seest õõnsaks võtab. Milline vaev ette võetakse ja mida see kirjutajale annab, kui peab kirjutama pika kirja selleks, et kellegi elu õõnestada. Mul oli kirja lugedes kahju nii endast, kirja kirjutajast, selle kirjutamise ajendist ja kõigest muust. Emotsioon, mille ma sain oli muidugi negatiivne. Kuidas muidu. Ja ebameeldiv oli seda lugeda ka teistel asjaosalistel. Muuta ei saa midagi, pead vaid unustama.
Tahaksin anonüümsele kirjasaatjale ütelda järgmist: "Kui su eesmärk oli saavutada minu sisemine rahulolematus või edasine kindlusetuse tunne, siis sa ebaõnnestusid. Meil on kõik hästi. Soovin, et leiaksid enda elus midagi, mis aitab sind edaspidi mitte nii madalale langeda. Kui tahad mulle kirjutada, tee seda oma nime all". Näed sa, hakkaski kergem.
Uskumatuna tunduv ehk, aga eelmisel sügisel sain kogeda ka seda, mis tähendab see, kui keegi ähvardab su laste turvalisust. Väikeses kohas elades piisab vaid sellest, et keegi peab kellegi sõnul jahti su lapsele, kui turvalisus on lihtsalt kadunud, kõigil, Su laps ärkab öösiti nuttes, kardab iga varju ja vilksatust. Sa oled nüutu, vihane, hirmul ja kurb, kõike korraga. Mida sa sellises situatsioonis ette võtaksid? Mina olin veidi aega nagu kanaema, kaitstes oma lapse iga sammu. Nii aga lõpmatuseni elada ei saa. Aga hirm jääb. Iga kord, kui su laps hilineb, unustab teatada vms, oled sa kabuhirmus. Kus, kus, kus, vasardab su peas. See on visa ununema. Isegi siis, kui see pole tõde, isegi siis, kui kellegi haige aju mõtles midagi välja, isegi siis.... on su meelerahu läinud. Pikaks ajaks.
Ma pole olnud mitte kunagi rikas - seda materiaalses mõistes, ma pole mitte kunagi teinud mingeid suuri tehinguid või omanud midagi, mida keegi teine ihaldaks nii palju, et see oleks motiiv selliseks käitumiseks.
Küllap ma kõlan siin sulle paranoiliselt... aga tea, et me tegime läbi kogu kadalipu meie uurimissüsteemis jne jne. Me ei mõelnud seda välja. Sattusime vaid kellegi läbielamise kaudu kogu selle jampsi sisse. Ja muidugi, lahendust ei tulnud. Hirm jäi.
See kõik on olnud üheks ajendiks tõmmata pidur, ütelda stopp. Vaadelda, analüüsida oma elu ja minna siis edasi klaari peaga, katsudes ikka jääda iseendaks ja aidata oma lapsi, et nende peamiseks tundeks ei oleks hirm.. Ma olen elanud õpetusega, et inimesed on ilusad ja head. Nende teod ainult võivad olla koledad.
Olen kogenud oma elus muuhulgas seda, mis võib tähendada see, kui laenad kellelegi midagi, siis juhtub midagi ja kogu protsess- see lõpeb fiaskoga. Millest tuled välja paljude sõprade unustamatu abiga ja olgugi, et see oli midagi, millest arvad, et ei saa kunagi üle... aga näed, inimene, kes tõi minu ja mu vanemate koju relvadega ähvardussellid, ütleb mulle täna laia naeratusega tere, nii nagu seda seika meie mõlema elus poleks kunagi juhtunud.... muidugi, olid varased 90-ndad ja kes seda enam ikka mäletada tahakski. Muidugi ärkas sinus nüüd huvi, kas ja miks ja kes ja kellega koos jne. Ma ei räägi seda lugu siin. Lasen neil inimestel, kes asjaga seotud olid parem edasi elada nii, et nad ei pea piinlikkust tundma. Aga ma ei ole seda lugu unustanud. Andestanud olen ma neile, kes sattusid sellesse - nõmeda situatsiooni mülkajadasse - teadmata, mis täpselt toimus, aga neile, kes mind ära kasutasid... naeratan ma küll täna lahkesti vastu, aga ei usalda neid enam mitte kunagi. See oli elu ränk õppetund.
Nii et mu elus on olnud ainest ka gängsterfilmi jaoks. Ja jah, need kes teavad, teavad seda niikuinii ja need kes ei tea, ei peagi seda teadma. Lihtsalt elu on mitmetahuline.
inimesed on ikka ilusad ja head. aga mitte kõik. ka minu minevikust leiab tegusid, mille üle ma pole uhke, mida ma teeksin teisiti ja mida ma soovin, et ma poleks kunagi teinud või vastupidi, ka selliseid, et oh, oleks ma ometi midagi teinud.... ma arvan, et väljakutsed ja raskused tulevad meie ellu, et me sellest midagi õpiksime.
Mina olen õppinud. Proovin tulla toime. Ma usun ikka inimestest head, aga ma olen palju ettevaatlikum.
votsiisetnõndaviisi.
Liispet
Comments
Post a Comment